Subscribe: akadeemiline
http://akadeemiline.blogspot.com/feeds/posts/default
Added By: Feedage Forager Feedage Grade B rated
Language: Estonian
Tags:
aga  ikka  kommentaari  kui  kõik  midagi  mis  mul  nagu  nii  oli  seal  seda  selline  sest  siis  väga  üks 
Rate this Feed
Rate this feedRate this feedRate this feedRate this feedRate this feed
Rate this feed 1 starRate this feed 2 starRate this feed 3 starRate this feed 4 starRate this feed 5 star

Comments (0)

Feed Details and Statistics Feed Statistics
Preview: akadeemiline

akadeemiline





Updated: 2018-01-17T01:35:04.811-08:00

 



0 kommentaari

2018-01-17T01:35:05.106-08:00

Vahepeal pole midagi erilist juhtunud.






1 kommentaari

2018-01-10T22:35:14.460-08:00

Sellel korral võtsin Keeniasse kaasa lisamonitori, et oleks parem tööd teha. See läks mul muidugi seljakotis puruks kahjuks, aga õnneks oli Lauril ka üks monitor kaasas, nii et nüüd laenan seda. Kuna "Eesti Maja" on rahvast täis oleme siiani ööbinud kohalikus kirikus, mis on täpsel meie maja vastas.
Seal ma siis ka töötan. Peaks ütlema, et on selline täitsa mõnus ja avar kabinet mul.



 






Keenia reis 2018

2018-01-08T00:33:05.834-08:00

Minemisel oli huvitavaks asjaks see, et tegime Lauriga pikema peatuse Dohas, mis on uhke Araabia linn. Sinna saab alates eelmise aasta augustist viisavabalt. Plaan oli, et vaatame seal päeval ringi ja siis öösel vaatame uhket uue aasta ilutulestikku ja siis 2.30 öösel lendame edasi. 5 euroga sai ühe ööpäeva bussipileti ja siis sõitsimegi linna avastama. Kesklinn on ~ 10-15 km lennujaamast. Bussiga oli väga tore sõita, sest aknast nägi hästi kõiki neid uhkeid maju aga lõpuks tuli väga suur uni peale, sest me ei olnud öösel maganud. Siis otsisime kohta kus magada ja leidsime ühe muru lapi kust meid kohe minema aeti. Siis järgmises pargis õnnestus ikka magada, kuigi seal olid mingid tüütud kärbsed, kes tahtsid näo peal ronida. Huvitav oli see, et kui viskasid linnukestele saia tükke, siis ei tulnud ainult tuvid (need olid kusjuures samuti teistsugused kui Eestis), vaid tulid igasugu isevärki linnud. Pärast magamist läksime ühte uhkesse hotelli. See oli väga uhke. Ikka kohe väga. See oligi minu selline mõte olnud, et vaadata seal seda rikkust ja seda sai seal teha. Lisaks et maja oli uhke olid aias suured basseinid ja värgid ja ilus vaade. Kuna me olime potentsiaalsed kliendid, siis sai seal rahulikult ringi jalutada... isegi oleks saand seal kusagil magada tõenäoliselt rannas, nii et isegi kahju et kohe sinna ei läinud.Õhtupoole mõtlesime, et sõidame kusagile suvaliselt bussiga ja vaatame mis näeme ja siis sattusime veidi tagasi sinna lennujaama mingile kohalikule turule. Seal oli päris huvitav ringi vaadata. Kõrval oli üks selline nõukaaegse väljanägemisega lõbustuspark, kus üks atraktsioon peaaegu põlema läks sõidu ajal. Siis läksime ranna äärde ilutulestikku ootama. Istusime seal umbes 3 tundi, üle vee paistsid pilvelõhkujad. Täpselt kell 0.00 ei juhtunud absoluutselt mitte midagi. Ühtegi raketti ei lastud. Inimesed olid ka tavalised. Kusagil eemal üks inimene korra hüüdis "Happy new year!" No seekord siis sedasi, mõtlesime, ja võtsime takso ja läksime tagasi lennujaama. Tiidrek saatis meile Keenia lennujaama auto vastu, mis oli päris mugav variant. Nüüd olen juba nädal olnud Nyahururus. Elama jälle üüritud majas nn. "Eesti majas".  Siin on palju toredaid inimesi ja aia taga palju väsimatult "How are You?" hüüdvaid lapsi. Arvuti sain tööle, nii et tööasju saan ilusti teha. Aint monitor, mille kaasa võtsin läks kotis puruks. Õnneks saan kasutada Lauri monitori. [...]



Kuidas ma olin oma isa.

2017-06-11T15:21:12.284-07:00

Käisin ühel meditsiinialasel koolitusel. Registreerimisel võtsin oma isa nimesildi, sest tema ei saanud tulla ja ma ise ei olnud sinna registreerinud. Ja nii ma käsingi terve päev ringi, nagu ma oleksin mitte mina, vaid minu isa. Huvitav oli ainult see, et minuga tulid rääkima rohkem ikka minu enda töökaaslased.



0 kommentaari

2017-06-01T09:29:04.895-07:00

Mulle meeldib feisbookis üks asi. See on see kui ma vahel panen parooli valesti ja siis tuleb see sekjuuriti tsekk, et kas see olen ikka mina või on mõni pätt, kes tahab mulle sisse häkkida. Siis feisbuk teeb tavaliselt nii, et näitab mulle inimeste pilte, kes on mu sõbrad ja siis ma pean ära arvama kes on. See on minu arust väga tore test. Selline tunne on nagu kohtuks mõne vana sõbraga keda ammu näinud ei ole. Tegelt saaks ju pildi üles otsida ka ise aga kui see tuleb niimoodi juhuslikult, siis on see kuidagi teistmoodi ja erilisem, nagu ootamatu kohtumine. Siis on lahe veel see ka, et tavaliselt tead kes seal pildipeal on ja siis kui ta annab valikvastused, siis vastad alati õigesti. Nagu täidaks mingit testi koolis aga tundud endale jube tark, sest vastad alati õigesti.



Otsematk vist nr.4

2015-10-08T09:23:39.060-07:00

Olen ikka siia kirjutanud otsematkadest mida me teeme iga aasta. Noh et siis ei lähe meelest ära. Üks on vist vahepeal ikka kirjutamata jäänud see nr. 3 ja kohe võibki öelda, et midagi sellest eriti ei mäleta. Ainuke asi mis meenub on see et sõime torti, sest Raulil oli sünnipäev.

Täna kirjutan siis eelmise aasta matkast ja ega sellest ka midagi eriti paljut ei meenu. Tegime selle kusagil Paldiski lähedal sest Markusel oli jalg puru ja siis mõtlesime et vast on hea kui Tallinna lähedal, et siis ta saab õhtuks lõkke äärde tulla.
Looduse mõttes see matk just midagi erilist ei olnud aga mäletan seda et sattusime mingisse erilisse mülkasse, mis oli suht linna kõrval. Ei olnud ta ei mingi raba ega soo vaid lihtsalt selline mudaauk, aga kuna otsematkal peab otse minema, siis me sinna sisse ka läksime ja tunde olime niimoodi kubemeni  muda sees ja see põhi oli selline rõvedalt vetruv, et koguaeg oli tunne, et vajud järsku äkki kaelani sisse või midagi. No mul küll oli siuke väike hirm. Aga lõpuks me sealt ikka pääsesime ja siis lõkke ääres grillisime vorsti ja Markus lõikas endale noaga näppu. Öösel sammusid mingid sõdurid mööda, sest neil oli sõjavägi, mõtlesin, et äkki Karl ka sest ta oli ka siis sõjaväes aga praeguseks on ta juba väljas.

Vat nii. Aga nüüd kuu aega tagasi oli meil viimane otsematk lõunaeestis ja see oli mõne asja pärast päris eriline. Sellest aga kirjutan nagu ikka mõne aasta pärast, kui just varem ei jõua.







Kuidas ma kits olin.

2015-05-15T15:13:56.375-07:00

Eelmisel neljapäeval käisin orienteerumas. See toimus ühe vana karjääri aladel kus olid suured kraavid, mis olid nagu väikesed järved, hästi kõrgete kallastega ja nende vahel erineva kõrgusega istutatud mets. Sain kaardi kätte ja siis jooksin ja otsisin neid punkte. Kuna alustasin suhteliselt hilja siis päike hakkas juba vaikselt loojuma ja oli juba selline natuke kollasem kui päeval. Madalamates kohtades metsa vahel tekkisid tihedad udupilved. Läbi selle noore metsa läksid risti rästi väikesed rajad, mida mööda teised enne mind olid jooksnud. Olin eelmisel päeval olnud öövalves ja siis pea oli suht unine. Siis jooksin seal mööda ühte rada nende madalate puude vahel, ümber udu ja linnu hääled - see kõik oli mingis mõttes kuidagi uinutav, nii et ma korraga enam nagu ei tajunudki mida ma teen ja lihtsalt jooksin, ilma midagi mõtlemata. Ja korraga tundsin, et ma olen nagu loom, nagu mingi kits, kes jookseb mööda neid metsaradu terve elu. Sellel hetkel ma justkui mõistsin kõiki kitsesid, tundsin, mida nemad tunnevad. See oli eriline hetk.
Kui ma lõpuks siis sellest seisundist välja sain avastasin, et olen eksinud. Aga ma arvan see oli seda väärt - parem üks päev kitsena kui üks päev lihtsalt feisbukis istuda.



Etioopia

2015-01-15T10:52:14.972-08:00

Ma'letan, et kui ma selle blogi tegin, siis olin parajasti reisil. Siis kiiruga tegin, et saaks kirjutada oma reisimuljeid. Nyyd on vahel pa'ris huvitav lugeda, et kus ma ko'ik ka'inud olen. Eks see olegi yks positiivne kylg, enda naljad on ka ikka pa'ris naljakad enda arust. Kui yksi reisid siis muidugi tahaks pikemalt kirjutada, sest siis on selline raa'kimise vaegus nagu, et siis kirjutamine on nagu raa'giks kellegagi. Kui on rohkem inimesi, siis raa'gid nendega, siis ei ole vaja niipalju kirjutada. Samas ja'lle pa'rast ei saa lugeda kusagilt aga kui siis neile kylla la'hed, siis nad meenutavad, et ma'letad seda lugu mis etioopias juhtus ja siis tuleb endalegi a'hmaselt meelde. Nii et igatepidi on hea.



Üks video!

2014-12-18T07:03:56.918-08:00

Mulle väga meeldivad selle mehe videod. Ta on kuulus füüsik ja siis ta räägib kui lahe on tegelikult mõelda, et kuidas kõik see elu meie ümber iga päev toimib. Kõige tavalisemadki asjad kuidagi tunduvad kohe sellised vaimustavad. Mõtle, kui koolis oleks selline füüsikaõpetaja!



allowFullScreen='true' webkitallowfullscreen='true' mozallowfullscreen='true' width='320' height='266' src='https://www.youtube.com/embed/ITpDrdtGAmo?feature=player_embedded' FRAMEBORDER='0' />



4 kommentaari

2014-12-02T03:50:27.907-08:00

Ühel õhtul oli väljas hirmus maru, istusin aknal ja mõistsin, et olen karu.



1 kommentaari

2014-05-09T00:25:08.634-07:00

Kõigile meeldib vaadata tähti. Milline võimas universum! Miljonid tähesüsteemid ja galaktikad, lõpmata suured ja lõpmata kaugel. Milline ilu, milline võimsus, lihtsalt vau!
Aga mis siis kui need tähed ei olegi suure universumi võimsad taevakehad, vaid on lihtsalt sellised väikesed heledad täpid nagu nad paistavad. Ei olegi suuremad.



Ma ei olegi täiuslik.

2014-03-24T07:14:00.560-07:00


Üheks minu puuduseks on see, et ma ei oska rulood üles tagasi panna. Need rulood, mida projektoriga näitamiseks alla tõmmatakse ja siis kui tahad pärast tagasi saada pead tegema jõnksu allapoole ja siis ta läheb ülesse ise. Mul see ei õnnestu, mittekunagi. Ja mis eriti masendav, kõigil teistel läheb see esimese korraga. Olen püüdnud harjutada, nii et plõksin seal mingi 15 min. No ei saa. Ja ometi tundub nii lihtne asi.

Üks teine asi on veel. Ma tegelikult ei teagi kas see on otseselt halb, aga olen märganud haiglas, et ma kõnnin väga kiiresti. Koguaeg lähen teistest mööda. Ja siis ükspäev mõtlesin, et no mida ma torman.
Võibolla jääb nii mõni tähtis asi märkamata. Siis proovisin võtta poole aeglasemaks. Ikka jõudsin vanatädidele kiirelt jägi, no eks nad ole haiged ja kõnnivad vaikselt kaa. Siis võtsin veel aeglasemaks. Ja niimoodi läksin siis mööda pikki koridore söökla poole, et äkki märkan nüüd midagi uut või midagi. Eriti nagu ei märganud.



0 kommentaari

2014-01-28T23:57:45.456-08:00

Olen nüüd nädalakese Itenis - see on koht kus olin  kaks aastat tagasi ja korraks ka eelmisel aastal.
See on päris tore kui kõnnid külavahel ja siis keegi hüüab, et tere mati! Näeb kuidas lapsed on kasvanud ja kuidas kellelgi elu on läinud. Naljakas on see, et lapsed mäletavad kõike nii hästi. Näiteks eile küsis üks tüdruk mu käest, et kuidas su õel Merikesel läheb... et oli taga 2 aastaat tagasi skaibis midagi rääkinud.
Külaliste maja asemel otsime siin kohaliku elamise. Saime toa hinnaga 25 eurot kuu, elame seal kolmekesi, nii et umbes 8 eurot näkku. Oleme küll ainult 5 päeva. Seal elab ka palju kohalikke peresid, nii et näeb seda keenia elu päris lähedalt. Seda varianti soovitan kõigile, kes peaks siia kanti sattuma, selle asemel et hotellides palju maksta.




Kuidas ma Rauli 10km jooksus võitsin!

2014-01-23T01:19:20.463-08:00

Just sellise pealkirjaga postitus on mul plaanis kirjutada järgmisel suvel ja sestap treenin hetkel jälle oma jalamuskleid, olles järjekindlalt kõige aeglasemini jooksev inimene, kes käib regulaarselt Keenias trenni tegemas.

Kui vaatad teisest rassist ja keskkonnast pärit inimest, siis on huvitav, et kuigi ta on mingis mõttes nii teistmoodi, siis miimikast saad nagu ikka samahästi aru. Saad aru kas inimene on rõõmus või ärritunud või tülpinud või noh sellistest asjadest. Samas on ka huvitavaid erinevusi. Kui keenia inimese käest midagi küsida ja ta tahab jaatavalt vastata, siis selle asemel et noogutada liigutab ta hoopis kulme niimoodi üles alla. Meie kehakeeles tähendaks see midagi nii et davai tule,  ma näitan sulle ühte sala asja, neile aga lihtsalt jah-i ilma mingi erilise emotsioonita.  See on omamoodi selline naljakas ja äge, teeb nad kuidagi salapärasemaks.

Teine tore asi on need häälitsused, mis nad teevad jutu vahele. Kui meie ütleme teisele vastates  ja-jah ja mhõh ja väga huvitav, siis nemad ütlevad ainult eeeeeee. Ja siis vastavalt et näidata emotsiooni,  ütlevad seda eri kõrguse ja eri tooniga. Mulle see väga meeldib.

Haigetel inimestel on silmad kuidagi tuhmimad ja läigivad rohkem, ilma et nende näoilme oluliselt muutunud oleks. Seda on väga raske vaadata, sest see tundub et räägib sellisest sisemisest varjatud kannatusest, mis on sees olemas, aga mida nad välja ei näita. Kuidagi nukralt ilus.




3 kommentaari

2013-12-01T14:31:07.576-08:00

Saad kõik millest loobud. Selline oli ühe raamatu pealkiri, mis mulle väga meeldis. Õigemini meeldiski mulle see raamat tema pealkirja pärast, see pealkiri ültes juba nii palju, et raamatut ei olnud vaja lugedagi. Siiamaani mõtlen sellest pealkirjast. Ma küll ei mõista, kuidas see täpselt saab toimida, aga oleks väga lahe kui toimiks. Näiteks loobud kogu oma rahast ja saad hästi palju raha.
Samas ei saa ma sellest aru, et kui kord oled juba näiteks rahast loobunud, siis kui sa seda siis juurde saad hästi palju, siis sul on nagu suva sellest. Ma mõtlen loobumist selles mõttes, et raha ei ole enam tähtis. Siis tekib küsimus, et kui loobun kõigest vähetähtsat ja kasutust ja siis korraga hoopiski saan seda kasutut hästi palju, et see on ka ju siis üpris mõttetu. Peaks olema hoopis raamat pealkirjaga "Saad kõik mida tahad"! See oleks nagu parem. Loobud rahast ja siis ei saagi seda enam, vaid saad headust ja armastust mida sa näiteks tahad.
Samas jälle "saad kõik mida tahad" ei kõla pooltki nii lahedalt kui "saad kõik millest loobud".
Tundub, et tuleb veel mõelda selle asja üle...



3 kommentaari

2013-11-29T15:45:17.698-08:00

Viimastel aastatel oleme suviti teinud mõne hea sõbraga selliseid väikesi matkakesi. Et oleks huvitavam, siis üritame mõelda mingi lisa asja sinna juurde. Esimestel paaril korral tegime nii, et ei võtnud toitu kaasa ja siis sõime marju ja lüpsime teeäärseid lehmi. Siis tegime mõned otsematkad, millest siin ka juba kirjutasin. Sellel suvel mõtlesime, et võiks teha jalgrattamatka. Jalgrattaga on muidu väga hea, saab kiirelt edasi ja asju ei pea seljas kandma, jama on ainult siis kui tuul on vastu.
Sellepärast otsustasimegi teha allatuult matka - see tähedab, et tuleb sõita koguaeg alla tuult, sest siis on hea kerge. Huvitav on veel see, et nii tegelikult ei tea kuhu välja jõuab, sest kõik sõltub tuulest. Tuul nagu juhatab teed või nii.
Et selgemini aru saada kust tuul puhub, ostsime mullitaja ja siis igal tee hargnemise kohal puhusime mulle ja sinnapoole kuhu mullid läksid sinna ka sõitsime.
Selline matk  pani kohe päris mõtlema elu üle.
Mulle meeldib kui matkad ja reisid panevad mõtlema.

Tavaline elu käiks nagu rohkem kaardi järgi - tead mis sulle meeldib, või siis veel sagedamini, et mis ühiskonnale meeldib ja sellest lähtuvalt teed valikuid.
Kristlase elu peaks käima aga äkki hoopis tuule järgi- lähed sinna kuhu Jumal tahab et lähed ja kui nii teed, siis on kerge olla, sest tuul oleks justkui tagant. Kui nüüd aga jääb teepeale midagi väga ihaldusväärset ja tuul selle poole ei juhata, siis on jama. Minna vastu tuult? Teha vastu Jumala tahtmist? Aga oleme ju allatuult matkal....
Oodata millal tuul pöördub? Aga kaua sa ootad?
Puhuda hästi palju mulle, nii et lõpuks mõni mull justkui läheks ka soovitud suunas? Päris kaval variant! Miinuseks on ainult see, et mingil hetkel sõites saad aru, et tuul ikka päris seljatagant ei ole.
Jääb ka veel võimalus, et sõidatki kõigest hoolimata nui neljaks ikka ainult allatuult, just nii nagu kokkulepitud sai.
Kas lõpetaksime võsas?
Võite ise järgi proovida, mullitajaid saab tänapäeval igast teisest poest!






4 kommentaari

2013-07-31T12:57:53.653-07:00


 Lapsena ikka aegajalt tuli ette selliseid päevi kui oli hästi igav. Igavuse tunne on suht masendav, sest sellest on raske välja tulla. Noh, kuna ei oska midagi teha.... kõik tundub selline igav, 100x tehtud...  Mäletan, et mõtlesin, et kui ma saaksin endale õhupüssi, siis küll kunagi enam igav ei hakka, sest neid asju mille pihta lasta on ju lõpult. Saingi siis õhupüssi ja peab tunnistama, et sellest ajast ei olegi mul enam kunagi igav olnud.

Tegelikult jäi mul see postitus veidi poolikuks. Sest no olgem ausad, mul hakkas ikkagi uuesti igav. Ja siis nendel lapsepõlve igavuse hetkede jäämäe tipus olles tuli mulle alati üks ja seesama päästev idee - aga kui tõstaks veidi mööblit ringi?!  Onju hea mõte! siis on toas kõik teistmoodi. Eriti kui ei tõsta ainult mingi ühte tooli teise kohta vaid kõik asjad, isegi näiteks klaveri. Ainuke jama oli selles, et vanemad ei lubanud seda kunagi teha, sest stabiilsus tekitab meil turvatunde, vist sellepärast.
Ja nüüd siis lõpuks selle jutu mõte --  me oleme saanud täiskasvanuks, kas pole imeline!  igal ajal võime kõike ringi tõsta, sest me ise otsustame kas võib või mitte! Tõstkem siis kõik mööbel ringi!!!  ...ja sisse tuleb selline mõnus tunne, nagu et nüüd mul ei hakka enam kunagi igav, sest uus ja parem ajastu on alanud!
..... ja siis ostke veel hästi palju komme ja sokolaadi ja jäätist ja sööge  need kõik korraga ära ja minge magama nii et hambaid ei pese.



1 kommentaari

2013-07-16T13:24:41.665-07:00

Täna juhtus nii et panin pesumasina pesu pesema ja pärast kui välja võtma läksin nägin, et olin pannud pesupulbri valesse sahtlisse, nii et kõik pulber oli alles ja riided mitte nii puhtad. Eks ole see inimese elu ka vahel selline, et elad ja elad ja mõtled, et miks see elu küll nii raske on, kuni märkad, et pesupulber on vales sahtlis.



2 kommentaari

2013-02-08T06:22:28.280-08:00



Oma esimese pikema reisi lõpul hüüdsid paljud inimesed mind Jeesuseks, kuna mul olid pikad juuksed ja habe. Reisil indoneesiasse hüüdsid lapsed mind Surnud Rotiks, kuna minu nimi tähendas nende keeles surnut. Sellel reisil kutsutakse mind kohalike poolt - Almighty, ehk siis tõlkes "kõikvõimas". Põhjus on lihtne- nad ei oska Mati öelda vaid ütlevad selle asemel mighty.  Nii et päris selline uhke elu mul siin!
... ja sellest lähtuvalt ka väike palve, et kui ma tagasi jõuan, siis kohelge mind alguses niimoodi aupaklikumalt kui tavaliselt, sest muidu mul tuleb kultuurišokk.




0 kommentaari

2013-02-01T03:44:49.645-08:00

Käin aegajalt kohalikus haiglas. Radioloogia osakonnas töötavad kaks tehnikut. Ainult kaks neid ongi, nii et jagavad kuu pooleks ja on koguaeg ka öövalves (linnas elab inimesi ~32 000- veidi vähem kui Pärnus). Radioloogi ei ole, nii et röntgenitele keegi vastuseid ei kirjuta - annavad pildi lihtsalt patsientidele kaasa. Ultraheli teevad kaa need samad kaks  tehnikut - nii et meie haigla projekt ei ole maailmas kaugeltki esimene. Haiglas olles, siis vaatangi koos nendega ultraheli. Tegelikult on nii, et mina hakkan patsienti vaatama ja tehnik teeb samal ajal röntgeneid, need ilmutatakse filmi peale kottpimedas toas, sest punane lamp on läbi põlenud. Proovin siis patsiendiga eesti ja suahiili keeles kuidagi vestelda ja pärast näitan leiu tehnikule ette. Tema siis kirjutab vastuse. Masinal on ainult üks kõhuandur. Nurgas seisab uuem, mitme anduriga masin, aga see tehnikutele ei meeldi - tundub liiga keeruline.
Vahepeal vastan ka oma röntgeneid sealt haiglast - seal on üks tühi kabinet, mis ongi vist radioloogile mõeldud :)

Keenias on enamus inimesi kristlased. Nii on ka radioloogia osakonna seinal leht, millel tööpäeva alustamise palve:


Holy one, as we begin this day, I ask for your guidance. 
With Your divine hand, inspire, lead and give thy wisdom. 
Throughout this day, may your grace be ever present in this healing place. 
Bless our team, our hospital, our unit, as we gather to help those in need,
let not your help be far away. We seek your strength and ask that you give spirit as we make decisions for the good. God of love, teach us to give our best, to speak with love and act with courage. 
May we be good stewards of all the gifts you have given.
Amen.



1 kommentaari

2013-01-31T05:24:36.683-08:00



Vastutava meeskonnaliikme roll peab olema Arst/Radioloog




Eestis ma ei ole.

2013-01-30T09:25:52.002-08:00


Olen jälle Keenias. Ju siis esimene kord ikka meeldis. Täna hommikul käisime elevante vaatamas. Meie lähedal on üks kosk, mida kõik  turistidki meelsasti külastavad. Sealt edasi läheb jõgi ühe oru põhjas, millel on kõrgemad kaldad. Vahel käime seal kallastel jooksmas. Sellel alal elabki elevant.  Neid ei näe seal koguaeg aga aegajalt tulevad nad oma karjaga kohale ja söövad seal rohtu. Täna kui nõlvapeal käisime olid meie jooksurajal suured värsked elevandi junnid. Lähedal telkivad kohalikud sõjaväelastest sportlased rääkisid, et elevandid madistasid seal kogu öö. Läksime mööda kallast edasi kuni nägimegi oru põhjas elevandi karja- kokku u. 20 elevanti. Siis istusime ja vaatasime kuidas nad seal on. Mõlesime, et kui lähedale võib minna... Tiidreku sõber jooksja rääkis, et seal olla ikka mõni surma ka saanud, et elevant võib kallale tulla kui närvi läheb. Me siis igaks juhuks allapoole ei läinud. Pärast kui hakkasin tööd tegema, otsisin youtubist elevandi videosid kus nad inimesi ründavad - mõni oli päris jõhker. Kui elevant tuleb siis ei tohi ära joosta vaid peab karjuma,  ütles üks video.

Alustuseks päris hea jutt tuli -- elevantidest ja puha, päris kohane aafrikale.
Üks asi veel - kui eile Mailiga jooksmas käisime nägime poodi mille nimi oli "Dünaamiline lihapood". Siin on kõigil poodidel kusjuures suht naljakad nimed.





3 kommentaari

2013-01-09T11:48:43.939-08:00

First dentistry was painless.
Then bicycles were chainless,
Carriages were horseless,
And many laws enforceless.

Next cookery was fireless,
Telegraphy was wireless,
Cigars were nicotineless,
And coffee caffeineless.

Soon oranges were seedless,
The putting green was weedless,
The college boy was hatless,
The proper diet fatless.

New motor roads are dustless,
The latest steel is rustless,
Our tennis courts are sodless,
Our new religion — godless.

Arthur Guiterman